Yoko Alender soovitab: „Kodanik Jane”

Veel laiemad asfaltteed ja kiiremad autod ei too õnne linna õuele, kirjutab arhitekt, riigikogu liige Yoko Alender, kes vaatas dokumentaalfilmi „Kodanik Jane” ja leidis sealt hoolimata käsitletava teema geograafilisest ja ajaloolisest kaugusest hulga kokkupuutepunkte meie praeguse linnaplaneerimisega.

„Kas linnad on ehitatud selleks, et autodel oleks, kus sõita, et arendajatel oleks, kuhu ehitada maju? Ei. Linnad on tekkinud inimeste vajadustest, koostööst – inimeste eneste jaoks. Et elu neis keeks kogu rikkuses. Et inimesed oleks ja kohtuks.

Dokumentaalfilme tehakse sageli erakordsetest ja maailma muutvatest inimestest ning Jane Jacobs oli kindlasti nii üht kui teist. Erakordne, sest ta märkas ja mõistis tavalist, argist ja igapäevast. Mõistis higist, toimekat ja olelusvõitlusest tiinet elu linnas. Mõistis, et igaühel on siin oma koht, oma hetk, oma elu. Mõistis, et kui need kohad hävitada, kaob ka elu. Mõistis, et tähtsate meeste iha „puhta” ja suursuguse linna järele võib tappa millegi olulise, mida enam ükski ehitus ega raha tagasi ei too.

Jane Jacobs on urbanistika ja moodsa linnaelu apologeet ja esimene urbanist, kellest linnaelu kirjeldamise ja sekkumise kaudu New Yorgi ja teiste linnade planeerimisse sai laialt tuntud ja armastatud oma aja kangelane. Tänapäeval võiks teda võrrelda Jan Gehliga, kelle teost „Linnad inimestele” ka eesti keeles lugeda saame. Gehl nimetab esimese ja olulisima teosena just Jacobsi raamatut „The Death and Life of Great American Cities”. Jane Jacobs julges astuda vastu modernismi teoreetilisele suurusehullustusele ja kutsus üles märkama linnakeskkonnas inimest. Film jutustab Jane Jacobsi enda ja tema võitluse loo 1960.-1970. aastate New Yorgi „taaviaasaliku” ehituskuninga Robert Mosesega, kes soovis Manhattanist läbi suruda laia kiirteed. Jacobsil õnnestus tee-ehitus peatada ja käivitada protsessid, mis muutsid maailma. Jacobs julges kirjutada asjust nii, nagu nad on, ilustamata, elavalt, ka kanalites, kuhu peened arhitektuuriteoreetikud ei jõudnud, küll aga tavalised linnakodanikud, näiteks naisteajakirjades. Tema töö kandis vilja ja teeb seda tänapäevani. Tema eeskujul on paljud otsinud ja hakanud mõistma linna tegelikke mitmetahulisi toimimisprintsiipe. Jane Jacobsi raamatud ja teod on tänaseni linnaelu fännide, urbanistide ja inimkeskse linna arhitektidele eeskujuks; kirjutatud lihtsas keeles ei nõua need eelteadmisi ja on igaühele loetavad.

Võimas ja positiivne aja ja olukorra märk, et ka Eesti publikul õnnestub Tartus – Eesti euroopalikuimas linnas – osa saada ühe olulise maailma linnalooja loost. Elu linnas ei pea olema selline, et ootad vaid reedet, et saaks maale ära. Elu linnas on maailma jätkusuutlikkuse võti, ent selleks tuleb teha palju õigemaid valikuid kui seni, kas või me enesegi pealinna Tallinna näitel. Veel laiemad asfaltteed ja kiiremad autod ei too õnne linna õuele. Linnad ei ole autode jaoks. Linna ei loo ka arhitektid ja linnaplaneerijad, ehitajad ja poliitikud. Tegelikult loovad linna linlased, neil tuleb aga võimaldada teha õigeid ja tervislikke valikuid, siis võib linnast saada unistuste elukeskkond, tihe, positiivne, kultuurne paabel, kus igaühel on oma koht. Lisaks soovitan mündi teise poole nägemiseks vaadata kindlasti ka hiljuti ETVs linastunud filmi „Rattad või autod”.

Kutsun kõiki Tartuffile filmi „Kodanik Jane” vaatama ja tänan omalt poolt korraldajaid, et linna teema just selle filmi kaudu meieni jõuab. Film on küll ajalooline, aga teema nii-nii aktuaalne (kuna meie linnade areng on praegu enam-vähem sealmaal, kus Ameerikas 1970ndatel). #linnadinimestele!”

„Kodanik Jane” linastub 8. augustil kell 17 Athena keskuses.

Vaata treilerit: